„Studio 22“ ja kultuuritraditsioon

Vaimse arengu tee vajab sidet kultuuripärandiga. Me võime lähtuda lähiminevikust, vahetult möödunust, ning viimasel juhul on meie ülesandeks süvendada ja laiendada juba avatud võimalusi. Enamikule loojatest on omane just selline tee. On aga võimalus tunduvalt enam vabaneda seotusest oma ajaga, on võimalus tungida aluspõhjani läbi aastasadade ja väljuda ajalisest ning geograafilisest piiratusest.

„Studio 22“ on oma loomingulisi pidepunkte püüdnud leida just selliste aluspõhjatõdede uurimises. Kaug-Ida esteetiline mõte sai lähtepunktiks. See vajas omalaadseid ümberhinnanguid ning andis uuelaadse võimaluse tõlgendada Põhja-Euroopa vanemat kultuuritausta. Viimases leiame aga hulgaliselt seni avastamata probleeme. Ning peamiseks põhjuseks on see, et meie tõlgendused lähtuvad tavapärasest maailmapildist, mille oleme endale kujundanud viimastel aastasadadel. Teiselaadne loogika jääb kõrvale. Kuid võttes aluseks sisulised väärtused, mida leiame Kaug-Ida kultuuris, omandavad paljud seni dekoratiivsete kaunistustena vaadeldud süsteemid uue tähenduse.

See võiks esimesel hetkel tunduda vägivaldse ühendusena kuid ometi Kaug-Ida maailmapilt kehtib meie varasemas kultuuritaustas, seda eriti perioodil enne 10. sajandit. Ja mis on üllatav- me leiame siit visuaalseid struktuure, mis on terviklikumalt säilinud kui Hiina või Jaapani kultuuris.

Probleem ei puuduta ainult rituaalset sümboolikat ning ornamentaalseid süsteeme, mis on tuntud abivahendina meditatsioonitehnikas Kaug-Ida kultuuris. Viimasel puhul vahemärkus: oletus meditatsioonitehnika tundmisest meie aladel ole kunstlik- Soome-Ugri folkloorist leiame rohkelt näiteid, mis kinnitavad seda. Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel oli aga meditatsioonitehnika elav traditsioon säilinud veel 20. sajandi esimesel poolel. Sageli püüti seda ühendada kristliku kiriku maailmapildi ja usuliste tseremooniatega, samuti leidis ta koha rahvapärastes ravimeetodites.

Kogu nähtus kulmineerub aga geomeetrilises ornamendis, mille kõige hämmastavamaid näiteid on leitud kunagiselt Liivimaalt, Lielvarde külast praegusel Läti Vabariigi territooriumil.

Lielvarde vööde geomeetriline ornament on sisuliselt lahtimõtestatav. Ta ei ole euroopapärane kirjaviis, tema aluseks on teiselaadne maailmamõistmine, teiselaadne reaalsuse ja aja käsitlus. Ja otsene paralleel viib siin muistse Hiina kultuuri aluspõhja juurde: siin on sama loogika mida kohtame I Ching-is. Samalaadne tähendusliku tõlgenduse võimalus, mida näeme I Ching-i heksagrammide puhul, samalaadne tähenduste paralleelsus, mida omistatakse trigrammidele. Meil ei ole tegemist tekstiga tavapärases mõttes- reaalsus on energeetiline protsess ning meile esitatakse sündustes peituv dünaamika. Aeg omab iseseisvat väärtust igas suletud kujundite süsteemis. Sündmuste järgnevus allub kindlale muutumiste seaduspärale. Mütologiseeritud, jutustava tasandi all asub kalk matemaatiline struktuur- omalaadne ornamentaalne matemaatika, mis ühendab keerukaid binaarseid kombinatsioone.

Meil on tegemist teiselaadse aluspõhjaga, kui meie praegusel kultuuril. Siin on teine väärtuste süsteem. Ning tegu ei ole meie esiisade primitiivse arenguetapiga vaid kõrgkultuuriga, mis hiljem välja tõrjutud teiselaadse maailmapildi poolt.

Kõiges selles on veel palju mõistatuslikku, mis puudutab otseselt uuringuid teaduse äärealadel. Kuid on fakt, et oleme tahtlikult ignoreerinud oma varasemat tausta. Liig palju oleks vaja teha ümberhinnanguid, kui need aimdused osutuks õigeks. Kuid too unustatud kultuur avaks meile märksa universaalsema võimaluse maailma mõistmiseks. See annaks täiesti uuelaadsed alused esteetikale ning sügavama mõtte loovale tegevusele.

Tõnis Vint