Kirivööd | Stuudio22

Kirivööd on üheks vanemaks ja omapärasemaks nähtuseks eesti rahvakunstis. Vööde traditsioon ise ning neil leiduv ornament ulatuvad aga aegadesse, mida võib mõõta aastatuhandetega. Kaunistavaks tarbeesemeks kujunesid vööd alles viimastel sajanditel, varem olid need enamasti rituaalesemed, talismanid või vahendid, mille abil säilitati muistset tarkust.

Vööde ornamenti analüüsides kohtame huvitavat nähtust- samalaadsete vöökirjade esinemine ei ole niivõrd seotud rahvuslike keelerühmadega, kuivõrd geograafiliste piirkondadega. Seetõttu moodustab kitsamas lõigus ühtse ornamentaalse süsteemi kogu Balti mere rannikuala, laiemalt võime aga kohata analoogiat mitmel pool Põhja-Euroopas Uraalidest Iirimaani. Nähtus on seda huvitavam, et on teada vööde levik otsese suguluse liini mööda, ja veel eelmisel sajandil oli paljudes kohtades nii Eestis kui mujal kombeks kinkida kirivöid pulmade ajal uutele sugulastele.

Mees ilma vööta on häbiasi. Seda teati nii Karjalas kui ka Põhja-Venemaal. Vöö pidi sisaldama maagilist võimu ning kaitsma kurjade vaimude eest. Usuti, et ta lisab mehele jõudu ning teda kanti palvetades, süües ja isegi magades seoti vöö ümber. Tüdrukute punavalged vööd olid Valgevenes neitsilikkus õe märgiks, abielunaised kandsid aga mustvalge ornamendiga vöid. Samalaadesid pärimusi on teada ka Rootsist ja Shotimaalt. Kui mees ja naine armastasid teineteist, sõlmisid nad kihluse märgiks kokku oma vööd. Kellukestega vöid kandsid aga tüdrukud Leedus, et vanemad teaksid, kus nad viibivad ning mida teevad.

On ka üldisemaid uskumusi. Vöö kui kõige kõrgema astme talisman oli üldtuntud. Kirivööga ümbritseti sünnitav naine ning vöö mähiti lapsele ümber tema esimestel elukuudel. Traditsioon, mida võib Eestis ja Leedus kohata tänapäevalgi. Aga vöö mähiti ümber ka surnule tema viimaseks teekonnaks. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödega, mida muidu pea kunagi välja ei toodud, ehiti pulmamaja, vöövaibal õnnistati pruutpaar, vöid ohverdati iidsetele puudele, et saaksid õnnistatud esivanemate hinged. Viimatinimetatud kommet täidetakse Jaapanis veel tänapäevalgi, kus pidupäevadel pühad kivid ja puud ehitakse mitmevärviliste paelte ja vöödega.

Kuid vöö ei olnud ainult talisman, millel on võime pöörata saatust paremuse poole. Põhja tarkadel ja nõidadel oli vöö salateadmiste säilitamise vahend. Siin oli varjul tarkus, mida mõista oli antud vaid vähestele. Neid vöid pärandati põlvest põlve, nende koopiaid tehti suurima tähelepanuga. Neid keerulise ornamendiga vöid võime vahetevahel kohata Saaremaal, Muhumaal, kunagistel Liivimaa aladel ja Rootsi rannikul.

Lihtsamate kirivööde ornamentika on allutatud teatavatele kindlatele põhisüsteemidele. On vöid, kus on vaheldumisi paigutatud mehe ja naise tähenduses kujundid (kolmnurk tipuga üles, kolmnurk tipuga alla). Tihti on vööde otsad kujundatud nii, et üks ots tähendab meest, teine naist. Osa vöid on loodud pulseeriva tsüklilise protsessi põhimõttel, kus vaheldumisi asetatud kujunditest üks on loova, teine hävitava tähenduses. Leiame ka selliseid vöid, mis näitavad teatavas kindlas suunas liikumist: paremalt vasakule-päikene, vasakult paremale-kuu. Sama protsessi arendatumaks vormiks on kombinatsioonid S-kujundiga. Viimatinimetatud vööd kuuluvad aga juba kõrgema astme, teadmisi säilitavate vööde hulka.

Tõnis Vint

Kultuur ja Elu 6/1978